Kui päevadega naine pidi saunast eemale jääma

Mõni nädal tagasi kirjutasin sellest, kas päevade ajal võib saunas käia. Vastus oli lihtne: kui tunned end hästi, siis jah. Kuula oma keha. Kui see postitus jäi sul vahele, leiad selle siit: Päevad ja saun?

Siis sattusin ühe vana artikli otsa ja sain aru, et see küsimus pole sugugi uus. Sada aastat tagasi oli vastus paljudes Eesti peredes hoopis teistsugune.

Ämmamooride lood aastast 1923

1923. aasta suvel kogus rahvateadlane Ilmari Manninen vanade ämmamooride jutte Setumaal, Muhus, Mustjalas ja Äksis. Need olid naised, kes olid aastakümneid aidanud külas lapsi ilmale tuua ja kes kandsid endas kogu tolle aja tarkust ja uskumusi. Manninen pani kõik kirja ja avaldas 1924. aastal ajakirjas Eesti Arst artikli „Sündimine ja lapsepõlv eesti rahva traditsioonis“.

Sealt leidsin ka sauna kohta üht-teist.

Päevade ajal oli saunauks kinni

Setumaal usuti, et päevade ajal ei ole naine puhas. Tal ei olnud lubatud saunas käia, vähemalt mitte koos teistega. Kardeti, et kui keegi tema verd näeb, jäävad selle inimese silmad haigeks.

„Tuust saavaki naisõ' silmahaigusõ, kuurõivast!“

Nii ütles laulu-ema Miku Od'e, kes oli Setumaal tuntud ämmamoor. Ja tal oli selle kohta oma lugu. Väikese tüdrukuna oli ta saunas näinud ühe külatüdruku päevaverd. Järgmisel hommikul hakkasid tal silmad valutama. Need jäidki haigeks ja ta oli juba peaaegu pime, kui koolitatud arst tema silmad operatsiooniga päästis. Kaks teist naist, kes olid samal korral sama asja näinud, surid tema jutu järgi pimedana.

Täna teame, et päevaveri kellegi silmi haigeks ei tee. Toona olid silmahaigused aga sagedased ja arst kaugel, nii et seletust otsiti sealt, kus see tundus kõige loogilisem. Ja süüdi jäi naine.

Samas sündisid lapsed just saunas

Sama saun, kust päevadega naine eemale peleti, oli paljudes kohtades paik, kus lapsed ilmale tulid. Muhus, Mustjalas ja Äksis sünnitati harilikult saunas. Saun oli üksildane ja rahulik koht, kus sai olla teistest eemal. Muhus oli küll nii, et talvel elasid saunas ka lambad ja sünnitaja pidi ruumi nendega jagama.

Pärast sünnitust jäi ema mõneks päevaks sauna. Teda kutsuti nurganaiseks, sest ta pidi teistest eraldi olema.

Saun aitas ka hiljem. Setumaal läks ema juba kolmandal või neljandal päeval koos beebiga sauna ja seejärel igal teisel päeval. Usuti, et saunaskäik aitab piimal tulla. Beebile tehti ema vihast kolmest oksakesest pisike viht, millega teda kolmel saunaskäigul vihuti. Vana vanasõna ütles: „Pehwlick kaswatab kannat, Lapset wicht“ ehk nii nagu päike kasvatab kanapoegi, kasvatab viht last.

Aga leili ta visata ei tohtinud

Ja ometi kehtisid ka pärast sünnitust ranged reeglid. Kuus nädalat peeti sünnitanud naist ebapuhtaks. Setumaal ei tohtinud ta sel ajal saunas leili visata. Ta tuli sauna alles siis, kui teised juba lahkusid. Kui keegi astus sauna sel ajal, kui nurganaine seal oli, usuti, et tema silmad saavad viga.

Saun oli naise jaoks korraga hoidev ja keelatud. Seal sai ta sünnitada ja puhata, aga seal pidi ta ka varjuma.

Mida see meile kaasa on toonud?

Kui paljud meist on ka täna saunauksel kõhelnud. Mitte sellepärast, et keegi keelaks, vaid sellepärast, et see tunne on nii sügaval sees. Mis siis, kui keegi märkab? Mis siis, kui lavale jääb midagi?

Sellel tundel on sada aastat ajalugu.

Täna võid ise otsustada. Kui tunned end hästi, mine sauna. Võta kaasa menstruaaltops või merekäsnast tampoon, istu rätikule ja kuula oma keha. Kui tahad hoopis teki all teed juua, on ka see täiesti okei. Praktilised nõuanded leiad eelmisest postitusest.

Saunauks on täna lahti. Mine siis, kui sinu keha ütleb jah. ❤️

Paremaid päevi soovides,

Pille

Allikas

I. Manninen, „Sündimine ja lapsepõlv eesti rahva traditsioonis“. Eesti Arst 1924, nr 4–8. Loe DIGARis.