Ma ei ole enam see naine, kes ma olin aasta tagasi

Ma mäletan selgelt seda ühte hetke, kui jõudsin arusaamiseni: nii enam edasi minna ei saa. See ei ole normaalne. Kõige suuremad tampoonid kadusid karbist välgu kiirusel. Enam ei piisanud ühest suurest pakist, vaid igaks juhuks tuli varuda vähemalt kaks. Mäletan seda ahastust ja pidevat muret, kuidas ja kas ma üldse jõuan lapsed kooli viia ja tagasi sõita ilma, et kõik kohad täis lekkiks. Ma ei teadnud toona, milles asi on ja miks minu vererohkus pärast kolmanda lapse sündi nii tohutult suureks oli läinud. Muidugi olin ma pikka aega kasutanud tampoone, sest sidemed tundusid umbsed ja tekitasid nahaärritust. Tampoonidega näis, et seda muret pole.

Tagasi vaadates olukorrale, kus ma olin seitse aastat tagasi, võitlesin ma iga kuu tõeliste veremonstrumitega. Olin õnnelik, kui menstruatsioon langes päevadele, mil ma ei pidanud palju kodust väljas olema, ja rõõmustasin, kui see lõpuks seitsme päevaga läbi sai. Hommikuti pidin voodist tõustes kiiresti WC-sse jooksma, proovides elu eest teekonnal mitte lekkida. Olin tänulik, kui voodipesu jäi puhtaks, sest bassein ja meri ei tulnud kõne allagi.

Reiside planeerimine käis mul täielikult graafiku alusel – ja seda vaid siis, kui tsükkel oli piisavalt korrapärane. Sõpradega matkamine, väljasõidud ja külastused kodust eemal olid kas välistatud või pidin olema täiesti kindel, et läheduses on alati tualett olemas. See pinge ja stress, mis selle kõigega kaasnes, oli lihtsalt liig.

Hakkasin otsima muid variante, et saaks kuidagi plekivabalt päeva mööda saata. Muidugi lahendab see osa probleemist, kui riided puhtaks jäävad, kuid seitse kuni kaheksa päeva kestvad eriti vererohked päevad ei ole kellegi õnnistus. Lõpuks jõudis minuni ka lekkekindla aluspesu info, kuigi esialgu ei tundunud seegi lõplik lahendus. Päris kiiresti lühenes menstruatsiooni pikkus küll viiele päevale, mis tundus juba tõelise luksusena. Kogus hakkas ajapikku vähenema, kuid esimesed kolm päeva olid ikka samasugused – väga vererohked nii öösel kui ka päeval.

Jõudsin lõpuks ka rauatablettideni. Hakkasin neid võtma kohe, kui päevad algasid, ja tõesti – see tegi veritsuse natuke kergemaks ja lühemaks. Kuna rauatabletid panevad aga kõhu kinni, võtsin neid vaid tsükli alguses: esimesel päeval topeltkoguse ja järgmisel ühe tableti. Ööd muutusid tänu sellele rahulikumaks ja lekked peaaegu olematuks. Hommikuti pidin küll endiselt kiiresti voodist välja libisema ja WC-sse jõudma, enne kui kõik välja purskab. Menstruaalanumast ehk cup-ist oli küll natukene abi, kuid see tekitas mulle valusid. Sain seda kasutada vaid ühe päeva, enne kui valud muutusid talumatuks. Olin ostnud kõige väiksema suuruse ja kuna veel väiksemat polnud saadaval, olin sunnitud sellest loobuma.

Selleks ajaks oli mul RockingUndies juba olemas ja see töötas suurepäraselt. Olingi olukorraga juba täitsa rahul ja elu tundus üsna imeline. Menstruatsiooni pikkus oli kahanenud nelja-viie päeva peale, millest vaid teine päev oli väga vererohke ning kaks viimast juba eriti kerged. Päevad ei olnud minu jaoks enam rist ja viletsus.

Aga ei, minu teekond ei olnud veel lõppenud. Alles mõned kuud tagasi leidsid minu juurde teistsugused rauapreparaadid, mis on pulbrina ja sulavad suus. Mingil imekombel toimivad need nii palju paremini kui eelmised tabletid ning minu päevad on tundmatuseni muutunud! Pool päeva on küll endiselt aeg, mil verd tuleb päris palju, kuid see ei takista enam minu igapäevaseid tegemisi. Järgmine päev on peaaegu olematu, siis määrib veel veidi ja võib-olla kestab see kergelt veel ühe päevakese.

Täna ma ei karda enam oma päevi ega mõtle hirmuga, et kohe on nad jälle käes. Ma ei tahaks küll pikka autoreisi just kõige vererohkemal ajal ette võtta, kuid ära seda ka jätma ei pea. Ma ei mäletagi enam, millal viimati minu riided määrdusid, ja linad on samuti juba pikemat aega puhtad.

Ma ei ole enam see naine, kes ma olin aasta tagasi. Palju on muutunud ja palju muutub veel. RockingUndies muutub, mina muutun, elu muutub.

Paremaid päevi soovides,

Pille