top of page
Search
  • Dagmar Lamp

Daki kuupesu teekond: minu abiline enesearmastuse teel

Ma ärkasin täna hommikul, oli päevade teine päev. Tavaliselt ärkaksin ma ehk voodi

vereplekiline. Aga täna see nii ei olnud, sest mul olid jalas päevade püksid.



Igal naisel on vist nii palju lugusid kordadest, kui sidemed on alt vedanud, tampoon on olnud

liiga väikese imavusega või päevad on lihtsalt ootamatult alanud ja me oleme pidanud

hiilima mööda seinaääri või siduma piha ümber kampsuneid ja salle, et peita plekilisi pükse

ja seelikuid. See on tekitanud piinlikkust ja häbi, see on tekitanud tunde, et meie kehad on

häbenemistväärt, see on tekitanud oma kehade vastu viha. Ja ometi on päevad ju midagi nii

normaalset, pea pool elanikkonnast mingil ajahetkel menstrueerib, ja ikkagi on päevad

midagi, millest rääkimine on tabuteema, ning mille nägemine on midagi räpast.



Viimased aastad on minu jaoks olnud teekond, et õppida oma keha armastama ja seejuures

ka päevi mitte ainult aktsepteerima, vaid pidama millekski, mille üle uhkust tunda. Sest ma

kasvasin üles ühiskonnas, kus päevadest vaevu räägiti ning kui räägiti, siis ikka mõnitavas või

halvustavas kastmes („Mis, sul on päevad vää, hähähää?!“ – mäletate neid klassivendade

jauramisi?). 90ndatel teismeikka jõudes ei olnud valik just väga suur ning ausalt öeldes sain

ma alles 30ndatesse jõudes aru, et tõenäoliselt ei olnudki keegi mulle rääkinud, kuidas

õigesti valida tampooni või kasutada sidemeid. Mitte, et see oleks mingi tuumateadus, aga

siiski kannatasin ma liiga sageli bakteriaalset vaginoosi, mistõttu välistasin ma ammu enda

jaoks tampoonid; ning sidemed muutusid aina ja aina ebamugavamaks.


Kui ma sünnitasin, lasin ma endale paigaldada spiraali ja päevade mure oli aastateks murtud.

Kuniks umbes 35-aastaselt otsustasin ma, et ei taha lisahormoone. Tahaks teada, kuidas mu

keha tundub ilma liigsete lisadeta – ja lasin spiraali välja võtta. Ühtlasi hakkasin siis

kasutama menstruaalanumat ehk kupsikut, mis oli esimene suur samm selles suunas, et

menstruatsioon oleks midagi, mis on päriselt minu oma. Enam ei olnud see midagi vastikut

ja ebameeldivat, isegi veri muutus kuidagi armsaks.


Järgmine samm oli väga loogiline – päevapüksikud. Vaatasin erinevaid pakkumisi, kuid

jõudsin ikkagi Rocking Undies püksteni. Esiteks tahtsin ma toetada kodumaist ettevõtet, aga

teiseks olid meeldivad ka disain ja hind. Esialgu tellisin prooviks vaid ühe (kõrge pihaosaga

püksikud) ning sain õige pea aru, et kõige mugavam on opereerida, kui sul on vähemalt kaks

paari püksikuid. Ööseks tõmbad ühed jalga, hommikul loputad kiirelt puhtaks ja paned

kuivama; ning päevaks paned värsked jalga. Õhtul jälle vahetus. Tõesti lihtne! Ja ma

tegelikult ei tea, kas neid tohib radikaal kuivatada, aga mina olen seda küll teinud – ja suvel,

kui radikad olid külmad, kuivatasin ma neid vannitoapõrandal (põrandaküte!).


Milleks üldse neid päevapükse, kui kupsik nii hästi kõik kinni püüab – võid sa ehk küsida

(mina küsiks!). Esiteks ei taha ma kupsikut kanda päevadel, kui voolus on väike. Kuigi

menstruaalanuma kandmine on mugav, on ta siiski lõpuks natuke väsitav. Teiseks on mõned

päevad vooluse- või tegevusterohkemad kui teised ja neil puhkudel kulub lisakaitse väga ära.


Näiteks käisin ma eelmiste päevade ajal tööreisil välismaal ning see sattus (muidugi!) kõige

vooluserohkemate päevade peale. Ma pidin hotellist lahkuma hommikul kell 7 ja tagasi

jõudsin südaöö kandis. Muidugi oli mul võimalus käia vahepeal tualettides kupsikut

tühjendamas, kuid tõesõna – ilma Rocking Undies püksteta poleks ma seda kõrge

stressitasemega päeva nii muretult läbi teinud!



Mind üllatas päevapükste juures ka tõsiasi, et erinevalt sidemetest püüavad nad tõesti lõhna

väga hästi kinni või seda peaaegu ei tekigi. See tähendab: muidugi hakkab lagunev veri

eritama endale omast aroomi, see lihtsalt on nii seatud. Aga kunstmaterjalist sidemetes on

see kuidagi... tehnoloogilisem ja ebameeldivam.


Lisaks armastan ma päevapükse kanda ööpükstena. Seda eriti päevade alguses ja lõpus, aga

lisakaitse annavad nad ka siis, kui keha võib rohke verega üllatada. Ja, olgem ausad,

mõnikord lihtsalt ei saa seda anumat paika, tee mis tahad! Tampoonide juurde ma aga iial

tagasi ei pöördu, nii et püksid – muidugi!


Peagi on mu laps jõudmas ikka, kus pükse vaja on. Kodus on tal sahtlis juba teismelistele

mõeldud bokserid, sest ma ei tahaks, et ta kunagi peaks läbi elama seda häbitunnet, mida

elasin mina oma 15. sünnipäeval, kui olin kooli läinud valgete pükstega ning ootamatult

algasid päevad... Ma tahan, et tal oleks sama kindlus oma keha ja menstruatsiooni osas,

mida noorel minul ei olnud ning milleni ma olen jõudnud vaevaliselt läbi aastate. Seejuures

on Rocking Undies olnud mulle sel enesega leppimise ja enesearmastuse teekonnal väga

tähtis abiline.

33 views

Comments


bottom of page