Ma ärkasin täna hommikul, oli päevade teine päev. Tavaliselt ärkaksin ma ehk voodi
vereplekiline. Aga täna see nii ei olnud, sest mul olid jalas päevade püksid.
Igal naisel on vist nii palju lugusid kordadest, kui sidemed on alt vedanud, tampoon on olnud
liiga väikese imavusega või päevad on lihtsalt ootamatult alanud ja me oleme pidanud
hiilima mööda seinaääri või siduma piha ümber kampsuneid ja salle, et peita plekilisi pükse
ja seelikuid. See on tekitanud piinlikkust ja häbi, see on tekitanud tunde, et meie kehad on
häbenemistväärt, see on tekitanud oma kehade vastu viha. Ja ometi on päevad ju midagi nii
normaalset, pea pool elanikkonnast mingil ajahetkel menstrueerib, ja ikkagi on päevad
midagi, millest rääkimine on tabuteema, ning mille nägemine on midagi räpast.
Viimased aastad on minu jaoks olnud teekond, et õppida oma keha armastama ja seejuures
ka päevi mitte ainult aktsepteerima, vaid pidama millekski, mille üle uhkust tunda. Sest ma
kasvasin üles ühiskonnas, kus päevadest vaevu räägiti ning kui räägiti, siis ikka mõnitavas või
halvustavas kastmes („Mis, sul on päevad vää, hähähää?!“ – mäletate neid klassivendade
jauramisi?). 90ndatel teismeikka jõudes ei olnud valik just väga suur ning ausalt öeldes sain
ma alles 30ndatesse jõudes aru, et tõenäoliselt ei olnudki keegi mulle rääkinud, kuidas
õigesti valida tampooni või kasutada sidemeid. Mitte, et see oleks mingi tuumateadus, aga
siiski kannatasin ma liiga sageli bakteriaalset vaginoosi, mistõttu välistasin ma ammu enda
jaoks tampoonid; ning sidemed muutusid aina ja aina ebamugavamaks.
Kui ma sünnitasin, lasin ma endale paigaldada spiraali ja päevade mure oli aastateks murtud.
Kuniks umbes 35-aastaselt otsustasin ma, et ei taha lisahormoone. Tahaks teada, kuidas mu
keha tundub ilma liigsete lisadeta – ja lasin spiraali välja võtta. Ühtlasi hakkasin siis
kasutama menstruaalanumat ehk kupsikut, mis oli esimene suur samm selles suunas, et
menstruatsioon oleks midagi, mis on päriselt minu oma. Enam ei olnud see midagi vastikut
ja ebameeldivat, isegi veri muutus kuidagi armsaks.
Järgmine samm oli väga loogiline – päevapüksikud. Vaatasin erinevaid pakkumisi, kuid
jõudsin ikkagi Rocking Undies püksteni. Esiteks tahtsin ma toetada kodumaist ettevõtet, aga
teiseks olid meeldivad ka disain ja hind. Esialgu tellisin prooviks vaid ühe (kõrge pihaosaga
püksikud) ning sain õige pea aru, et kõige mugavam on opereerida, kui sul on vähemalt kaks
paari püksikuid. Ööseks tõmbad ühed jalga, hommikul loputad kiirelt puhtaks ja paned
kuivama; ning päevaks paned värsked jalga. Õhtul jälle vahetus. Tõesti lihtne! Ja ma
tegelikult ei tea, kas neid tohib radikaal kuivatada, aga mina olen seda küll teinud – ja suvel,
kui radikad olid külmad, kuivatasin ma neid vannitoapõrandal (põrandaküte!).
Milleks üldse neid päevapükse, kui kupsik nii hästi kõik kinni püüab – võid sa ehk küsida
(mina küsiks!). Esiteks ei taha ma kupsikut kanda päevadel, kui voolus on väike. Kuigi
menstruaalanuma kandmine on mugav, on ta siiski lõpuks natuke väsitav. Teiseks on mõned
päevad vooluse- või tegevusterohkemad kui teised ja neil puhkudel kulub lisakaitse väga ära.
Näiteks käisin ma eelmiste päevade ajal tööreisil välismaal ning see sattus (muidugi!) kõige
vooluserohkemate päevade peale. Ma pidin hotellist lahkuma hommikul kell 7 ja tagasi
jõudsin südaöö kandis. Muidugi oli mul võimalus käia vahepeal tualettides kupsikut
tühjendamas, kuid tõesõna – ilma Rocking Undies püksteta poleks ma seda kõrge
stressitasemega päeva nii muretult läbi teinud!
Mind üllatas päevapükste juures ka tõsiasi, et erinevalt sidemetest püüavad nad tõesti lõhna
väga hästi kinni või seda peaaegu ei tekigi. See tähendab: muidugi hakkab lagunev veri
eritama endale omast aroomi, see lihtsalt on nii seatud. Aga kunstmaterjalist sidemetes on
see kuidagi... tehnoloogilisem ja ebameeldivam.
Lisaks armastan ma päevapükse kanda ööpükstena. Seda eriti päevade alguses ja lõpus, aga
lisakaitse annavad nad ka siis, kui keha võib rohke verega üllatada. Ja, olgem ausad,
mõnikord lihtsalt ei saa seda anumat paika, tee mis tahad! Tampoonide juurde ma aga iial
tagasi ei pöördu, nii et püksid – muidugi!
Peagi on mu laps jõudmas ikka, kus pükse vaja on. Kodus on tal sahtlis juba teismelistele
mõeldud bokserid, sest ma ei tahaks, et ta kunagi peaks läbi elama seda häbitunnet, mida
elasin mina oma 15. sünnipäeval, kui olin kooli läinud valgete pükstega ning ootamatult
algasid päevad... Ma tahan, et tal oleks sama kindlus oma keha ja menstruatsiooni osas,
mida noorel minul ei olnud ning milleni ma olen jõudnud vaevaliselt läbi aastate. Seejuures
on Rocking Undies olnud mulle sel enesega leppimise ja enesearmastuse teekonnal väga
tähtis abiline.
留言